Tervitused üle väääga pika aja :D

Nii...alustan sellest, et vabandan kõigi ees, kes vahel mu tagasihoidlikku blogi piilumas käivad. Olen olnud tõeline pidur ja pole siia enam kaua-kaua miskit kirja pannud. Nii mõnigi on ses suhtes märkusi teinud ja peale Sandra märkust, et ma oma blogi väga unarusse olen jätnud, otsustasin, et ma siis ikka püüan oma viga parandada.
Aga mis siis uut ja huvitavat...KEVAD ON KÄES (Y). Kuigi ilmad pole just kõige paremad olnud, on see siiski parem kui see, mis oli enne seda. Seoses kevade saabumisega on minul muidugi käed-jalad tööd täis...ja õhtuti olen omadega suht läbi. Eile alustasime kartulite panemisega. Just nimelt alustasime, sest mulda sai ainult pool kartulist kuna seeme lõppes otsa ja lisa saabus alles tänaseks. Pmts panime eile kolmekesi ära 13 vagu kartulit ja täna panin mina üksipäini 14 veel. No ma ei saanud seda ju mainimata jätta kui tubli ma olen :D:D:D. Ja mis kõige tähtsam: ma üritasin sel aastal välistada meie iga-aastast nalja. Pmts igal kevadel saab kartul mingi eriti tähtsa süsteemi järgi mulda pandud ja sügisel selgub, et mitte ükski tont ei mäleta mütsi ega maad sellest kuhu mis sort ja kui palju sai :D. No ma siis olin nüüd tubli ja panin sel aastal kirja...ja mitte kuhugile paberile, mis nagunii sügiseks kadunud on, vaid salvestasin selle info oma läpparisse :D Nii, et kui mu läppar just sügiseks surnud pole, siis peaksime ikka selle info siit kätte saama :D...Aga no kui mu matemaatika mind alt ei vea, siis sai sel aastal maha 27 vagu kartulit...kui palju metsanotsud sellest alles jätavad, on hiljem näha. Aga Velvo oli tglt tubli ja pani juba eile hernehirmutise põllu äärde püsti...ja no arvake ära, kes selle hirmutise peale täna 4 korda ehmatas :S...loomulikult mina, kes ma täna seal üksipäini neid kartuleid suure kiiruga mulda puistasin ...iga kord kui pilgu tõstsin, vaatasin, et kes see pagan nüüd seal seisab...siis sain aru, kui loll ma olen :D:D:D...Ja loomulikult võtsin ma täna päikest kah selle töö juures...peale eriti palju ei jäänud, kuigi ma üritasin päevitada ilmale vaatamata...st nii päikese, vihma kui äikesega :D
Ja veel oli täna see juba peaaegu traditsiooniline ( teist aastat juba) emade-tütarde jalgpallimatš,mis algas sellega, et tüdrukud kinkisid meile lilleõie ja mis lõppes kenasti viigiga 2-2. Terje küll sai kehavigastusi, mida ma peale mängu siin natuke lappisin, aga üldiselt positiivne elamus :)...ilmselt homme kui jalad valutavad enam nii positiivne ei ole muidugi :P:D Ma oleks pilte kah siia pannud, aga need on teises arvutis hetkel ja ma ei viitsi nendega jändama hakata täna...nii, et jääb ära seekord.
Aga sellega ma siin panen tänaseks teema lukku. Sai juba kribatud kah. Igatahes ei saa keegi enam öelda, et ma ei kirjuta blogi :P:D
Järgmise korrani ! Millal iganes see ka olema ei saa...ma ei luba midagi :D