No tere jälle!!!

Mul pole enda vabanduseks midagi öelda. Ma lihtsalt pole viitsinud vahepeal  blogi kirjutada. Ja mingil hetkel tekkis tunne, et mis ma ikka kirjutan, ilmselt on praeguseks peale nii pikka pausi minu blogi lugejaskonnast kadunud need vähesedki lugejad, kes seal varem olid. Ometi sain täna aimu, et keegi siiski veel oleks, kes vaevuks mu blogi piiluma, kui sinna mõni uus postitus tekiks. Nimelt külastas mind täna töö juures minu armas vennatütar Sandra, keda oli tõeliselt tore näha. Ma sain hakkama sellega, et ütlesin talle sissejuhatuseks ühe tema vihatumatest lausetest (sa näed nii kena välja ja sa oled nii kõhnaks jäänud :D), hetk peale selle välja ütlemist mul tuli meelde küll, et talle ei meeldi kui nii öeldakse. Eks ma püüan end parandada ja enam seda mitte öelda (kuigi öeldu oli siiras).
Igatahes tänu Sandrale ma siis võtsin ennast kätte, suutsin oma mälus taastada isegi parooli, millega siia sisse sain ja siin ma nüüd olen. Mitte, et mul midagi tarka öelda oleks, aga vähemalt teen jälle algust oma blogimisega. Seda enam, et hetkel on mul tõeliselt igav. Armas abikaasa pole ikka veel töölt naasnud ja samuti olen ma sel nädalavahetusel taaskord lapsetu. Laps nimelt mässab näiteringiga Jõgeva kandis. Nii eilne õhtu kui ka tänane hommik olid suhteliselt sagimist täis. Nimelt oli vaja eile õhtul aidata lapsel pakkida, õigemini küll muretseda talle kõik vajalik, mis kotti pidi suunduma. Samuti vajasid tema juuksed värskendavat punast tooni ja kes see ikka seda talle pähe määrib kui mitte mina. Hommikul jätkus asjade pakkimine, et viimased vajalikud esemed kaasa saaksid ja siis selgus kurb tõsiasi, et kott on väiksem kui sinna mahtuma pidavate asjade hulk. Teist kotti polnud ta nõus kasutusele võtma ja nii pidin ma siis rakendama kogu oma nutikust ja mis salata ka jõudu, et asjad paigutatud saaksid ja kotilukk ka peale seda kinni läheks. Igatahes jõudsin tööle mõneminutise hilinemisega, aga parem hilja kui mitte kunagi. Tööpäev möödus suht tavaliselt. Kogu päeva oli see hea tunne, et ometi on reede ja ees ootab paar õndsat päeva, mil ei pea koolimajja nägu näitama. Ma ei tea kas on asi minus või selles majas, aga see pole just minu lemmikkoht, kus viibida. Mul pole midagi töö tegemise vastu, aga see maja justkui rõhub ja tekitab mitte just kõige meeldivama enesetunde, justkui mingi halb aura või mis iganes. Kummaline on see, et mul tekib seal alati peavalu, mis kaob vahel justkui võluväel kui olen sealt lahkunud. Aga jah...ilmselt on probleem minus :D.
 Ega rohkem midagi täna öelda polegi. Igatahes annan siinkohal järjekordse lubaduse hakata tubliks blogijaks. Küll oleks hea kui ise ka usuks :D.
Järgmise korrani! (millal iganes see ka siis poleks :D)