Tänane postitus ei saa olema pikk. Ainus, mille ma siia kirja tahan panna on see, et sain täna tõestust sellele, et TÕELINE HEADUS pole ilmast kuhugi kadunud. Keegi mu lähedastest ütles-tegi täna midagi sellist, et mul tulid pisarad silma ja ma tahtnuks teda kogu hingest kallistada. Samas teadsin, et tema reaktsioon olnuks umbes selline: mis sul häda hakkas nüüd, hulluauto kutsun w? :D:D:D. Sestap hoidsin oma emotsioonid endale ja püüan neid nüüd siia kirja pannes maandada. Aga jah...vahel me ei märka seda, mis on meile väga-väga lähedal...
Kõik, mis juhtub, juhtub mingil põhjusel...
Kõik.
Rohkem polegi midagi.
Punkt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar