Herilane ! :P

No nii. Ma jälle siin. Kuidagi kahtlaselt tihedaks läheb mul see blogimine, aga mis teha- talv ja tegevusetus.
Eile õhtul sündmuste puuduse üle küll (õnneks või kahjuks, oleneb kuidas kellele), kurta ei saanud. Õhtupoolik algas suht tavapäraselt. Meheraasuke tuli töölt ja läks peale õhtusööki elutuppa diivanile pikutama ning telekat vaatama, mina askeldasin mingi aeg köögis ja suundusin siis samuti teleka ette. Olin just seadnud end Dr: House järjekordset osa vaatama ( see üks mu lemmikseriaalidest), kui mees end diivanilt püsti ajas, jalad sussidesse lükkas ja köögi poole suundus. Äpardusteta see paraku ei toimunud. Ta oli jõudnud koridori, kui kuulsin sajatust: " Kurat, mul oli sussi sees herilane, ma sain praegu herilase käest nõelata!" Mul võttis hea pika sekundi enne, kui öeldu mulle kohale jõudis. Järgmisel hetkel olin diivanilt püsti nagu välgust tabatud. Esikusse jõudes ei uskunud ma oma silmi. Seal see kurjategija jalutas mööda põrandat. Herilane, mis herilane. Igavene suur pirakas veel pealegi. Ja mu armsa mehe jalal ilutses silmaga nähtav torkejälg. Andsin kiirelt esmaabi- viinakompress jalale ja Zyrteci tablett allergia vastu. Jama on selles, et ta on herilaste suhtes tõsiselt allergiline. Korra oleme isegi kiirabis lõpetanud. Sestap on mul nüüd allergiavastased tablakad alati kodus käepärast. Noh jah....uskumatu küll, aga nii see läks. No teemat jagus peale seda intsidenti terveks õhtuks ja teleka vaatamine oli suht komplitseeritud. Olime just seadnud end uuesti telkut vaatama, kui diivani teisest otsast tuli pahane mõtteavaldus: " Ei no kui juba jaanuar nii uskumatult hästi algab, ei tea, mis siis veel juulis saab?!" Ja pisut hiljem:" Miks sa mulle herilase sussi sisse panid? Vähe sellest, et sa ise oled nagu herilane, nüüd sa panid mulle herilase veel sussi sisse ka!!!":D Ei no loomulikult. Kes siis veel kui mitte mina. Kõigis hädades ja õnnetustes, mis meie majas sünnivad olen ju mina ainusüüdlane. Kuidas siis seegi kord teisiti :D. Pisut hiljem märkan, et mees uurib imelikul pilgul oma kohvitassi. Küsin: " Mis lahti?" Vastus: " No ma vaatan, ega sa mulle mõnda piraajat kohvitassi sokutanud ei ole." :D:D:D Nii see eilne õhtu mul möödus, püüdes mehele tõestada, et ma ausõna ei võtnud herilast lemmikloomaks ega seda ta sussi sisse sokutanud. Tegelikult on tõesti ikka suht uskumatu, et keegi jaanuarikuus herilase käest sutsata saab. Aga meil ikka paistab tõesti õnne olevat :D:D:D Ainus loogiline seletus sellele intsidendile on eile poest ostetud õunad, millega see kurjategija meie elamisse võis sattuda. Ma olen ammu arvanud, et see meie külapood ei kõlba eriti kuhugi. Vähe sellest, et siin on hinnad laes, nüüd siis saab veel selliseid üllatusi ka kaasa :S Aga õnneks oli täna hommikuks mu mehekese jalal paistetus alanenud ja vähemalt midagi hullemat ei juhtunud. Aga ikkagi- see ei ole normaalne :D:D:D. Loodan, et täna tuleb rahulikum õhtupoolik :D
Nüüd siinkohal lõpetan ja hakkan kokkama.
Jällenägemiseni!