See siis nüüd minu uus blogi. Mingi valemiga oskasin ma ära unustada oma eelmise blogi parooli. Te vist ei kujuta päris hästi ette, millise näoga mu armas tütar mind seepeale vaatas. See lihtsalt ei mahtunud tema pähe, et nii tähtsa asja saab ära unustada. Aga kuna ta on kindlal arvamusel, et ühel vähegi normaalsel inimesel peab ikka blogi olema, oli ta lahkesti nõus mul aitama uue teha. Tingimusel, et ma ika blogima ka hakkan. Vähemalt nädalas korra. Nii ma siis olengi siin ja püüan midagi kokku kribada.
Aga ega vist esimeseks sissekandeks piisab. Püüan oma lubadust vapralt pidada ja aeg-ajalt siia ka midagi kirja panna.
Järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar