Reede...

Üx viimase aja halvemaid päevi...kui keegi küsix, mida ma tunnen, siis ei oskax ma isegi vastata...minus pole enam isegi mitte viha....lihtsalt apaatia...ma ei suuda mõista mõnede inimeste väiklust ja kättemaxuiha...aga noh, mis seal ikka...tegelikult on mul neist inimestest isegi kahju, sest kõik tehtu jõuab ju kord ringiga tagasi...kurb on...aga on asju, millega tuleb leppida kui paratamatusega...ja nii ongi...lihtsalt nii palju küsimusi on vastuseta...mix....mille nimel...
segane postitus sai...aga just nii segased tunded mind praegu valdavadki...

Jälle mina :)

Tere jälle siis! Ma nüüd üritan olla tubli inimene ja antud lubadust pidada. Sestap olengi platsis ja üritan ka midagi kokku kribada.
No tegelikult kohe ei oskagi millestki kirjutada. On ju november. Minu jaoks läbi aegade kõige vihatum kuu. Ei teagi miks see just nii on, kuid alati just novembris tabab mind totaalne masendus. Kõik tundub täpselt niisama hall ja mõttetu nagu see novembrikuine taevas mu pea kohal. Kuigi talv pole veel alanudki, ootan mina juba kevadet. Tegelikult võiks minupoolest selle sügise ja talve sealt aastast üleüldse vahelt ära jätta. Mulle sobiks see ideaalselt. Aga noh, millal varem on asjad minu tahtmist mööda käinud :D. Annika kükitab ka Põlvas. Aga no vähemalt reedeti veab ta ennast siia ja siis saab veidigi lõbusamalt õhtut veeta. Ega`s midagi...tuleb see kole aeg kuidagi üle elada. Vähemalt üks hea asi on talve juures - jõulud! Küünlavalgus on midagi, mida ma tõeliselt naudin. Ja jõulude juurde käib küünlavalgus kohe kindlasti :)
Oma päevast ei oska ma midagi huvitavat kirjutada. Lihtsalt jälle üks tavaline hall argipäev :(. No see läheb nüüd juba liiga masekaks kätte ära. On viimane aeg see postitus lõpetada.
Nägudeni :)

Still loving u.

Hei! Mina siin!

See siis nüüd minu uus blogi. Mingi valemiga oskasin ma ära unustada oma eelmise blogi parooli. Te vist ei kujuta päris hästi ette, millise näoga mu armas tütar mind seepeale vaatas. See lihtsalt ei mahtunud tema pähe, et nii tähtsa asja saab ära unustada. Aga kuna ta on kindlal arvamusel, et ühel vähegi normaalsel inimesel peab ikka blogi olema, oli ta lahkesti nõus mul aitama uue teha. Tingimusel, et ma ika blogima ka hakkan. Vähemalt nädalas korra. Nii ma siis olengi siin ja püüan midagi kokku kribada.
Aga ega vist esimeseks sissekandeks piisab. Püüan oma lubadust vapralt pidada ja aeg-ajalt siia ka midagi kirja panna.
Järgmise korrani!