........

No nii... olen nüüd jälle lõpuks siin. Kuigi andsin lubaduse vähemalt nädalas korra blogida ja kuigi ma ikka tavaliselt ka pean oma antud lubadusi, läks seekord küll nihusti selle asjaga. Ma pole teabmisajast bloginud juba. Aga selles on süüdi jõulud. Öeldakse, et jõulud on selline rahulik aeg...no ei ole mina lollemat ütlemist kuulnud...minu arvates on jõulud üks hull siblimise ja kiirustamise aeg...ja kogu selle kiirustamise juures avastad lõpuks ikka, et pooled asjad, mis said plaanitud, on tegemata. Eriti kiireks läheb, kui mõni armas sugulane veel jõuluajal otsustab oma 120.aasta (:P:P:P) juubelit pidama hakata. Aga no igatahes on selleks korraks möödas...ja ma annan järjekordslt endale lubaduse, et järgmisel aastal ostan kõik jõuluks vajaliku ära juba augustis...no ok....hiljemalt novembris siis...Vähemalt ühes asjas on mu südametunnistus puhas- jõuluaegses liigsöömises mind süüdistada ei saa...polnud lihtsalt aega :D:D:D. Nii jõuluteema läheb sellega nüüd lukku. Tulemas on aastavahetus. Ma arvan, et kunas jõuluajal sai piisavalt pidutsetud, tuleb aastavahetus ilmselt selline rahulik ja kodune. Vähemalt esialgsete plaanide kohaselt.
Täna olen olnud lihtsalt tubli kodune perenaine...koristanud ja vaaritanud ja sinna juurde musa kuulanud...mulle hakkas hullult üks lugu meeldima...All American Rejects- Another Heart Calls...ma kuulan seda vist seitsmendat korda täna juba :D. Aga mis ma siin ikka pikemalt jahun...tänaseks kõik...
Toredat aasta lõppu kõigile!!!

Pühapäev

No nii. Jälle nädal möödas. Ja sedavõrd tihe nädal oli, et isegi blogida polnud aega. Mis salata ega viitsimist ka eriti polnud.
Nädala alguses, see oli vist teisipäeval, tuli mu teismelisest laps välja avaldusega, et ta lööb päkapiku maasse, kui see veel öösel ta tuppa kolistama ja ta und häirima tuleb. Tegelikult on mul suht täpsed andmed, et see päkapikk käis ta toas mitte öösel aga hommikul kell pool kuus ja ise ta on süüdi, et päkapikk sellist müra tegi. Nimelt polnud aknal tavapärases kohas sussi, kuhu midagi poetada. No igatahes järgmisel hommikul leidis päkapikk sussi väljastpoolt ust ukselingi küljest. Igatahes sellega on vist päkapiku julgeolek meie majas tagatud.
Ülejäänud nädal möödus suht tavapäraselt. Midagi eriti huvitavat ei juhtunud. Reedel käisime Võrus ja laupäeval Põlvas. Tegelikult on küll vist viimane aeg jõuluostude peale mõelda, sest varsti on poodides selline rahvauputus, et ma ei taha mõeldagi poekülastuse peale.
Eile õhtul, kui kenasti kogu perega kodus olime, tabas meid üllatus. Olime unustanud korteriukse lukustada ja korraga kuuleme ukselingi klõbinat ja ukse avanemist. Läksin asja uurima. Meil ikka vahel juhtub, et mõni paraja promilliga külamees on ukse vahelt sisse kukkunud. Üritasin pimedas koridoris näha, kes meil siis seekord kutsumata külla tahab tulla. Siis jagasin matsu ära, et see kurjategija on mu jalgade juures maas. See nimelt oli naabri kass. :D:D:D Naaber on varemgi rääkinud, et tal on selline kass, kes siis kui sisse ei lasta, hüppab ukselingi külge ja teeb ukse ise lahti, aga kuidas see crazy loom küll korteriuksed sassi ajas ja korrus kõrgemal ukse lahti muukis, vot seda ma ei tea. :D Igatahes oli nalja laialt.
Tänane päev on möödunud suht uimaselt. Hommikul käisin maamaja juures. Siis koristasin kodus ja vaatasin telekat.
Aga mis siin ikka pikemalt jahuda. Kirjutamistuju saigi otsa.
Järgmise korrani.

Reede...

Üx viimase aja halvemaid päevi...kui keegi küsix, mida ma tunnen, siis ei oskax ma isegi vastata...minus pole enam isegi mitte viha....lihtsalt apaatia...ma ei suuda mõista mõnede inimeste väiklust ja kättemaxuiha...aga noh, mis seal ikka...tegelikult on mul neist inimestest isegi kahju, sest kõik tehtu jõuab ju kord ringiga tagasi...kurb on...aga on asju, millega tuleb leppida kui paratamatusega...ja nii ongi...lihtsalt nii palju küsimusi on vastuseta...mix....mille nimel...
segane postitus sai...aga just nii segased tunded mind praegu valdavadki...

Jälle mina :)

Tere jälle siis! Ma nüüd üritan olla tubli inimene ja antud lubadust pidada. Sestap olengi platsis ja üritan ka midagi kokku kribada.
No tegelikult kohe ei oskagi millestki kirjutada. On ju november. Minu jaoks läbi aegade kõige vihatum kuu. Ei teagi miks see just nii on, kuid alati just novembris tabab mind totaalne masendus. Kõik tundub täpselt niisama hall ja mõttetu nagu see novembrikuine taevas mu pea kohal. Kuigi talv pole veel alanudki, ootan mina juba kevadet. Tegelikult võiks minupoolest selle sügise ja talve sealt aastast üleüldse vahelt ära jätta. Mulle sobiks see ideaalselt. Aga noh, millal varem on asjad minu tahtmist mööda käinud :D. Annika kükitab ka Põlvas. Aga no vähemalt reedeti veab ta ennast siia ja siis saab veidigi lõbusamalt õhtut veeta. Ega`s midagi...tuleb see kole aeg kuidagi üle elada. Vähemalt üks hea asi on talve juures - jõulud! Küünlavalgus on midagi, mida ma tõeliselt naudin. Ja jõulude juurde käib küünlavalgus kohe kindlasti :)
Oma päevast ei oska ma midagi huvitavat kirjutada. Lihtsalt jälle üks tavaline hall argipäev :(. No see läheb nüüd juba liiga masekaks kätte ära. On viimane aeg see postitus lõpetada.
Nägudeni :)

Still loving u.

Hei! Mina siin!

See siis nüüd minu uus blogi. Mingi valemiga oskasin ma ära unustada oma eelmise blogi parooli. Te vist ei kujuta päris hästi ette, millise näoga mu armas tütar mind seepeale vaatas. See lihtsalt ei mahtunud tema pähe, et nii tähtsa asja saab ära unustada. Aga kuna ta on kindlal arvamusel, et ühel vähegi normaalsel inimesel peab ikka blogi olema, oli ta lahkesti nõus mul aitama uue teha. Tingimusel, et ma ika blogima ka hakkan. Vähemalt nädalas korra. Nii ma siis olengi siin ja püüan midagi kokku kribada.
Aga ega vist esimeseks sissekandeks piisab. Püüan oma lubadust vapralt pidada ja aeg-ajalt siia ka midagi kirja panna.
Järgmise korrani!